Planeeri enda Kultuuritee seiklus!
Paljud on ilmselt kuulnud Sibulateest, aga Kultuuritee on midagi uut ja huvitavat, mis alles hakkab hoogu koguma, nii et praegu on parim aeg ettevalmistusi teha ja plaani pidama hakata.
Mis on Kultuuritee?
Kultuuritee on teekond, mis saab alguse Eesti Rahva Muuseumist Tartus ja liigub sealt edasi Jõgevamaale. See on teekond, mida on eriti hea ette võtta pere või sõpradega läbi mitme päeva, et ajalist survet tundmata uudistada Peipsiäärseid looduskauneid kohti, restorane, kultuuriasutusi ja majutuskohti ning võimaluse korral Põltsamaal oma seiklusi jätkata.Meie võtsime ette just sellise Kultuuritee minipuhkuse. Ja ausalt öeldes see tõesti tundus nagu väike reis välismaale - teekond oli uus ja huvitav, inimesed sõbralikud, lahked ja abivalmid nagu lõunamaal!
Kuhu Kultuuriteel minna?
Siit esimene suurem vihje - soovitame alla laadida NaviCup aplikatsiooni ja seal avada Kultuuritee kaardi, mis annab hea ülevaate kõigist tee peale jäävatest võimalustest. Tutvu lähemalt NaviCupi lehel. Aga nüüd lähemalt meie seiklustest!Torma puhkemaja glämping
Meie vōtsime Tallinnast sõitu alustades esimeseks sihtkohaks Torma puhkemaja glämpingu. Mida põnevamat Eestis talvel veel ette võtta, kui mitte üks talvine glämping? Kohale jõudes tervitas meid eriti vahetu ja sõbralik pererahvas, kes juhatas meid meie hubasesse ja sooja telki. Meie glämpingu kogemusest saad veel põhjalikumalt lugeda SIIN.
Vaiatu kogukonnaköögi koolitused
Olles end telgis mugavalt sisse seadnud läksime uudistasime õues ringi ja võtsime kinni peremehe pakkumisest minna vaatama, kuidas Vaiatu kogukonnaköögis verevorsti tegemise koolitust tehakse.
Ma isiklikult alati hindan praktiliste oskuste koolitusi - neid, kus kogenud juhendaja selgitab teooriat ja siis saad ka ise käed külge panna. Kas Sina tead, mis käib verivorsti sisse?
Ei, mitte veri - hoopis verepulber ja palju suurem kogus maitseaineid, kui Sa oodata oskasid!
Siin on verivorsti sisu - palju vähem hirmutav, kui paljud välismaalased, sh Ben, alguses arvavad. Parim osa oli kindlasti see, et saime lõpus ka teiste tehtud töö vilju maitsta. Kindlasti soovitan väike seltskond kokandushuvilisi kokku panna ja võtta ühendust Vaiatu kogukonnaköögiga, et õppida ise verivorsti tegema.Kalevipoja muuseum
Pärast seda läksime tagasi Tormasse puhkemajja, kus peremees meile valduseid tutvustas. Ma kujutan ette, kui vahva oleks antud piirkonnas suvel laatasid või festivale pidada! Ilus loodus, ajaloolised hooned - põnev majutus! Kui ring peale tehtud, tuli uus hea mõte - läheks tutvuks Kalevipoja muuseumiga! Ja ausalt, see on palju põnevam, kui te arvate! Kalevipoja muuseumi hoone oli varem koolimaja, mis aastal 2001 enda uksed sulges ja juba 2002 avati samas majas muuseum. 2018-2019 järgnes Euroopa Liidu toetustega renoveerimine ja tulemuseks on väga ilus ja kaasaegne muuseum, kust ei puudu ka virtuaalreaalsuses Kalevipoja rolli proovimine!See on suurepärane koht, kuhu perega minna, kuna tegevust jätkub pikaks ajaks. Giid oli väga professionaalne ja kaasahaarav, eriti arvetades, et saabusime praktiliselt vahetult enne sulgemist. Tehnilised lahendused on põnevad nii täiskasvanutele kui lastele, nii et kindlasti soovitan just lastega peredele! Suvisel ajal on ka hoovis palju seiklemis- ja piknikuruumi, aga seni läheme meie talvele vastu Kalevipoja muuseumist saadud korraliku koguse meega!
Avinurme Puiduait, kohvik ja leivakoolitus
Teisel päeval võtsime ette sõidu Avinurme Puiduaita. Avinurme Puiduait on üllatavalt mitmekülgne. Nimelt peidab end selles suures valges hubases majas nii kohvik, suveniiripood kui ka koolitusruumid.
Uudistasime puiduaidas veidi ringi ja leidsime endale ka korralikult käsitsi kootud villased sokid, mida ma olen tegelikult juba ammu otsinud. Tavaliselt ostan neid ainult Tallinnas Viru väravate juures külmetavate memmede käest, aga ka nende tabamiseks peab õnne olema, nii et seekord kasutasin juhust ja ostsin nii endale kui Benile korralikud villased sokid. 
Siis oli aeg koolitusega alustada: meie esmane huvi oli just leivakoolitus. Tuleb välja, et tegelikult on Avinurme Puiduaidas kahte tüüpi leiva tegemise koolitusi - vabas vormis leiva küpsetamine ja vormileiva küpsetamine.
Meie osalesime just vabas vormis leiva tegemise koolitusel, aga tulevikus tahaks kindlasti ka päris vormileiba minna tegema. Erinevus on ka ajas - vabas vormis leiva küpsetamine läheb kiiremini, vormileiva tegemise puhul peaks arvestama, et küpsemise ooteaeg on 2,5h.
Meie vabas vormis leivad küpsesid kiiremini, nii et jõudsime aegsasti Avinurme kohvikus lõunatada.
Muide, kui peaks tekkima võimalus proovida nende piparkoogist juustukooki proovida, kindlasti soovitame! Selle koogi söömist saatis mõlemapoolne vaikus ja mõmisemine. Olime just oma kosutava lõuna lõpetanud, kui leivad allkorrusel valmis said.
Eelajalooline lepatriinu läks koos juustuga käiku kaks päeva hiljem ja maitses mõnusalt hapukalt. Kilpkonnaleib aga on ikka meie köögikapil ja ausalt öeldes on tal teatav sentimentaalne väärtus, mis ei luba teda enam ära süüa. Leivakoolitus ise aga oli väga põhjalik ja huvitav - kuidas see leivategu vanadel eestlastel ikka käis ja kuidas toitu söödi leiva kõrvale, mitte leiba toidu kõrvale. Kindlasti soovitan selle koolituse ette võtta - kuni 10 inimest mahub leiba tegema ja kõrval on ka mõnus hubane seminariruum, nii et miks mitte minna terve seltskonnaga oma leiba tegema?! 
Loov Energia keraamikatuba
Avinurme Puiduaidast võtsime uueks sihiks Loov Energia keraamikatoa. Jõudsime natuke varem kohale, nii et kasutasime võimalust autos natuke plaani pidada - mida me võiksime keraamikatoas meisterdada? Optimistid nagu me oleme, vaatasime Pinterestis minimalistlikke ja modernseid lillepotte. Meil on kodus väga palju taimi ja keraamiliste lillepottide leidmine on alati keeruline olnud, nii et tundus igati hea mõte just lillepotti proovida meisterdada. Plaan selge, hüppasime autost välja.Erikal asub hoovis ka eraldiseisev keraamikastuudio, kus tema tehtud teostega tutvuda saab.
Ta näitas julgelt, kuidas läbi teoste on näha tema arengut - esimesed tassid on jämedate ja tugevate joontega, viimased vaasid ja vaagnad aga kerged ja elegantsed. 
Toas aga ootas meid töölaud savi ja tööriistadega.
Erika andis meile kummalegi tüki savi ja hakkas juhendama, kuidas alustuseks kaussi teha. Siit minu esimene vihje - kindlasti soovitan antud meisterdamiseks küüned lühikeseks viilida - mina torkisin ikka korralikud augud põhja, nii et pidin vaeva nägema, et neid järjepidevalt välja siluda.
Üsna ruttu sai selgeks meie liigne optimism ja austus keraamika vastu tõusis iga minutiga. Kui palju keskendumist ja vilumust antud oskus eeldab ja samas - nii rahustav! Minu lillepott lõpetas kausina ja sain aru, et tal on seda parem, mida vähem ma teda nüüd edasi näpin. 
Selle asemel hakkasin Beni "lillepotile" kaasa elama, sest see võttis üha rohkem tuhatoosi kuju. Sellest olenemata ma usun, et ta leiab meie kodus kasutust näitmeks võtmete hoiustamisena.
Lõpus arutasime, mis värvi me sooviksime antud kausid teha ja sellega aitab meid juba Erika, kes nad kenasti ära värvib, kui nad lähinädalatel ära kuivavad ja siis saadab meile Tallinnasse. Kindlasti jagan tulemust ka siin! (olge hindamisel hellad) Küll aga soovitan Erika teostega tutvuda siin - kvaliteetne kodumaine keraamika on ka väga hea kingitus.
Laiuse Loss
Kolmanda päeva hommikul oli aeg end vaikselt kokku pakkida ja võtta ette teekond kodu poole. Pärast kohalikega nõu pidamist otsustasime teel koju külastada ka Laiuse Lossi varemeid. Laiuse Loss asub Torma puhkemajast ainult 10 minutilise autosõidu kaugusel, nii et mõeldud-tehtud.
Olles külastanud mitmeid lossivaremeid Eestis, pean ütlema, et Laiuse lossi varemed on ühed muljetavaldavamad, kuna annavad siiani edasi lossi suursugusust ja ma kujutan ette, kui ilusaid kontserte see asukoht võimaldab.
Hiljem mainisin antud külastust ka enda isale, kes rääkis, et 1700 talvel peatusid Laiuse lossis Rootsi väed koos Karl XII'ga. Et igavust peletada, peeti maha korralik lumesõda, aga seda nii innukalt, et üks sõdur hukkus lumesõjas. Guugeldasin just seda ja viiteid tõsistele lumesõdadele on tõesti mitmeid: "Märtsi algul korraldas Karl XII oma sõjameestele Jõgeva väljal lumelahingu, kus kaheks jagatud sõjaväest üks pool ründas ning teine osa kaitses kindlust. Kindlus ise oli veega üle valatud ning seetõttu üsna jäine; tulistati ka püssirohuga täidetud papist padruneid. Lumelahing ei möödunud siiski päris ohvriteta- üks sõdur sai surma ning paar sõjameest vigastada. Lumesõda lõppes suure pidusöögiga."
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti ja Jõgevamaa on avastamist väärt ja kodus asju lahti pakkides on rõõm tõdeda, et seda väikest ringreisi jäävad meie kodus meenutama ainult praktilised suveniirid:
Vaata veel pilte ja videoklippe meie Instagrami storyst.